Mate joomine ulatub tagasi Hispaania vallutajate eelsesse aega, kui praeguse Paraguay, Argentina põhja- ja Brasiilia lõunaosa hõlmavas piirkonnas elavad guaranii indiaanlased jõid seda kuivatatud pudelkõrvitsast pilliroost valmistatud kõrrega („tacuari“), kus sõela ülesannet täitsid kõrre ühte otsa pandud seemned, et matepuru kõrt ei ummistaks. Legendide järgi said nad selle joogi jumalatelt tänuks ligimesearmastuse ja sõpruse eest.
Guaraniid ka närisid mate lehti pikkadel retkedel, sest sel oli energiat andev ja näljatunnet peletav toime. Guaraniidele polnud mate pelgalt jook, vaid sel oli ka oluline sotsiaalne roll – selle tarbimine oli osa tseremooniatest ja rituaalidest ning matet kasutati valuutana teiste rahvastega (inkad, charruad ja maputšed) kaubeldes.
Kui Hispaania vallutajad 16. sajandi alguses guaraniide aladele jõudsid, ei jäänud mate-joomine neile loomulikult märkamata. Hispaania maadeavastaja Juan Díaz de Solís (1470-1516), kes 1516. aastal avastas ja andis nime Rio de la Plata jõele, kirjutab guaranii indiaanlastest, kes jõid üht lehtedest valmistatud jooki, mis aitas võidelda väsimusega. Teine tuntud maadeavastaja Sebastian Cabot (1474-1557) 
käis 1526. aastal hõbeda- ja kullaotsingutel Paraná jõge mööda ülesvoolu liikudes korduvalt läbi guaraniidega, kes jäid hispaanlastele meelde kui terved ja sõbralikud inimesed, kes endi sõnul said jõudu joogist, mida valmistati Caá nimelise taime kuivatatud lehtedest. Guaraniid ise matet ei kasvatanud, vaid korjasid selle lehti metsast, kus matet kasvas külluslikult.
Kuigi algul hispaanlased võõrastasid matet (seda peeti saatanast võetud taimeks ja laiskade inimeste joogiks, kuna kohalikud pärismaalased veetsid päevas tunde pudelkõrvitsast matet juues, selle asemel et tööd teha), siis aegamööda õppisid nad tundma mate häid omadusi ja aitasid suurel määral kaasa selle tarbimise levikule, kaubeldes matega üha kaugemal guaraniide asualast kogu tollases Rio de la plata asekuningriigis. Antropoloog Daniel Vidarti sõnul lähenesid kreoolid (hispaanlaste Ladina-Ameerikas sündinud järeltulijad) just tänu mate joomise traditsioonile ja tseremooniale kohalikele ning ei pööratud tähelepanu sotsiaalsetele erinevustele.
Mate oli oluline sissetulekuallikas ka Hispaania kroonile ning kuna matepuu kasvas inimtegevuse sekkumiseta, käsitles Hispaania seadus seda maavarana ning matesaagi korjajaid nimetati seetõttu kaevuriteks (mineros). Paraku on võrdlus kaevandusega õige selles mõttes, et tööjõuks kasutatud pärismaalased kurnati kodukohast kaugel metsades rasketes tingimustes metsikult kasvava mate saaki korjates surnuks, ja see laastas guaraniide kogukondi. Selle vältimiseks hakkasidki guaraniide piirkonnas kanda kinnitanud jesuiidid otsima võimalusi mate kasvatamist istandustes, et säästa kohalikku elanikkonda ning ühtlasi kasvatada sissetulekuid.
Jesuiidid
Mate ajaloos nii olulise rolliga jesuiidid olid seejuures algul tõrksad selle joogi suhtes, tunnistades küll joogi tervendavat ja ergutavat toimet, samas pidades seda nõiajoogiks. Nii keelasid jesuiidid algul koguni mate joomise oma aladel ja ähvardasid keelust üleastujaid kirikust väljaheitmisega, kuid sellel oli vastupidine mõju, kuna kohalikud polnud nõus matest loobuma ning kirikul oli oht kaotada kõik oma liikmed. Kuna matet ei õnnestunud välja juurida, võeti see hoopis omaks.
Nii kirjutas jesuiidi preester Nicolás Del Techo (1611–1680) oma 1673. aastal ilmunud raamatus mate tervislikest omadustest: „Sellel taimel on palju häid omadusi. Ta mõjub suigutavalt ja samas ta ergutab. Ta vähendab söögiisu ja samas mõjub hästi seedimisele. See taastab jõu, teeb õnnelikuks ja aitab paljude haiguste vastu. Kellele selle joomine on juba külge hakanud, see ei saa enam ilma selleta elada. “
1670. aastatest on teada esimesed mateistandused Paraguays. Jesuiidid avastasid mate kasvatamise saladuse – selle seemned läksid idanema alles pärast seda, kui need olid läbinud lindude seedekulgla. Jesuiidid rajasid matepuu istandusi oma reduktsioonides, mis olid laiali tänapäeva Argentina Misionesi provintsi ja Corrientesi provintsi põhjaosa ning Paraguay lõuna- ja Brasiilia edelaosa katvatel aladel.
Jesuiitide puhul on huvitav teada, et erinevalt guaraniidest ei joonud nad matet kõrrega pudelkõrvitsast, vaid eelistasid juua seda nagu tavalist teed. Samas olid nad mate tarbimises nii pühendunud, et Lääne-Euroopas sai mate tuntuks kui „jesuiitide tee“.
1767. aasta 27. veebruaril pagendati jesuiidid Hispaania kuninga dekreediga ning nende õigused ja vara päris Hispaania kroon, samas tähendas see ka mate harimise hääbumist ja istanduste mahajätmist, sest jesuiidid lahkusid koos mate kasvatamise saladusega. Saaki hakati taas korjama metsikult kasvavatelt matepuudelt. Mate joomise levikut jesuiitide lahkumine ei pidurdanud, see juurdus ja omandas piirkonniti erinevaid valmistamise ja joomise vorme. Argentina gauchod jõid seda pampades puust anumatest, Paraguays kasutati joomiseks härja sarvedest tehtud anumaid. Rikkamad jõid hõbeanumast, vaesemad kuivatatud pudelkõrvitsast.
Aimé Bonpland, Auguste de Saint-Hilaire ja Ilex Paraguariensis
Pool sajandit pärast jesuiitide pagendamist hakkas mate viljelemist ja kasutamist esimesena teaduslikult uurima Prantsuse naturalist Aimé Bonpland (1773–1858), kes laiemale avalikkusele on tuttav kui Saksa loodusteadlase Alexander von Humboldti kaaslane ekspeditsioonidel, millest on elavalt kirjutanud Daniel Kehlmann oma raamatus „Maailma mõõtmine“ (eesti keeles 2008).
Eduard Enderi maal „Alexander von Humboldt ja Aimé Bonpland metsaonnis“ umbes 1850
Ladinakeelse nimetuse Ilex Paraguariensis andis yerba matele 1822. aastal Prantsuse botaanik Auguste de Saint-Hilaire (1779-1853). Bonpland taasavastas mate seemnete idanemise saladuse, kuid see läks kaduma tema surmaga. Matepuu seemnete idanemise saladus avastati taas 20. sajandi alguses ning sellest ajast on pärit ka esimesed mateistandused, sinnamaani ja ka veel pikka aega pärast seda korjati matelehti vaid metsikutelt matepuudelt.
Kui veel 19. sajandi alguses oli suurim matetootja Paraguay, siis riigi iseseisvumisele 1811. aastal järgnenud majanduslik ja poliitiline ebastabiilsus ning laastavad sõjad naaberriikidega (näiteks 1870. aastal lõppenud Kolmikalliansi sõjas kaotas riik 156 000 ruutkilomeetrit territooriumist ja umbes 80 protsenti rahvastikus) tähendas seda, et 19. sajandi lõpus oli suurim matetootja Brasiilia. Viimane keskendus aga 20. sajandi algul kohvi kasvatamisele ja matetoodang vähenes märkimisväärselt, mistõttu 1930. aastatel tõusis maailma juhtivaks matetootjaks Argentina.
Mate 20. sajandil
19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses loodi Argentinas esimesed suuremad matetöötlemise keskused, mis asusid matekasvamispiirkondadest lõunas: Santa Fe provintsis asuv Rosario sadamalinn Paraná jõe ääres ning Buenos Aires Rio de la Plata kaldal. Metsikult kasvav mate korjati Brasiilia ja Paraguay metsadest ning transporditi Paraná jõge mööda töötluskeskustesse. 20. sajandi teisel kümnendil algas Argentina Misionesi provintsi asustamine euroopa immigrantide poolt ning valitsus andis Euroopast tulnutele Misionesis maad tingimusel, et nad hakkavad seal ka matet kasvatama.
Sisserännanutest olid mate kasvatajatena enim tuntud rootslased, kes andsid oma istandustes tööd Ukrainast ja Poolast pärit immigrantidele. Kui aga istandused hakkasid saaki andma, keeldusid Rosario ja Buenos Airese matetöötlejad seda ostmast, vaid jätkasid metsiku mate sisseostmist Paraguayst ja Brasiiliast, mistõttu Argentina matekasvatajad ei saanud oma saaki turustada ning riik sekkus tekkinud kriisi lahendamiseks.
1936. aastal vastu võetud seadusega loodi Yerba Mate Kontrollikoda, keelati uute mate istanduste rajamine ning määrati matetootmiskvoodid. Selle tulemusel mateistandused ei laienenud, Buenos Airese ja Rosario matetöötlejad jätkasid aga veel kuni 1966. aastani matesaagi importimist Paraguays ja Brasiiliast. Mate kontrollikoda lõpetas tegevuse 1989. aastal ning kuna riik enam mate tootmist ei kontrollinud, hakkasid matesaagid kasvama ning 1995. aastal puhkes ületootmise tõttu esimene kriis, tänu matesaagi ülejäägile hakkasid ka hinnad langema ja see trend on seni jätkunud.