Mate joomiseks pole tingimata vaja pudelkõrvitsast valmistatud anumat kalebassi (hispaania-keelsest sõnast calebas), mida algselt kasutasid Lõuna-Ameerikas vaesemad matejoojad (rikkamad jõid peekritest, karjakasvatajad puust anumatest) ning mis nüüdseks on saanud odavast topsikust levinud mateatribuutikaks. Kalebass on aga iseloomuga anum, võrreldav ehk tubaka suitsetamiseks kasutatava piibuga, mille eest tuleb ka hoolt kanda. Kui aga piibusuitsetaja reeglina oma varandust ei jaga, siis kalebass on võrreldav Ameerika pärismaalaste rahupiibuga, mis käib käest kätte.
Liis Kängsepp oma raamatus "Minu Argentina" õpetab kuidas kalebasi joomiseks ettevalmistada: Kõrvitsast või puidust matetops tuleb enne esimest kasutamist korralikult „sisse sööta” ehk kõigepealt tuleb teha topsi sisse mate valmis, jätta see umbes ööpäevaks seisma ja seejärel visata leotis minema. Kui matetops on läbinud sissesöötmisrituaali, saabki teda kasutama hakata.
Peale kalebasside on Lõuna-Ameerikas levinud ka sarvest valmistatud anumad. 
Ja ka kahe sangaga topsid, mida nagu Liis oma raamatud kirjutab kutsutakse "ämmamoorideks" kuna selliseid anumaid jaganud puritaanidest emad oma noortele tütardele, et tüdrukute käed matet ulatades poiste omadega kokku ei puutuks.
Igapäevaseks mate tarbimiseks on väga head ka savikruusid või teeklaasid, eelkõige põhjusel, et suuremate joogikõrte kasutamisel pole ohtu, et need kõrte raskuse mõjul ümber lähevad, nagu mõnede kalebassidega võib kogemata juhtuda.
Teeklaasist (Eestiski levinud Vene päritolu stakanid on mateks väga head) juues on hea see, et näeb matet oma elu elamas – kuidas puru vähehaaval iga tõmmisega ülemistest kihtidest alla vajub.
Teeklaasidest mate joomine on eriti levinud araabiamaades, kus seda serveeritakse pisikestest klaasidest. 